Niguliste kirik

Niguliste kirik oli keskajal üks Tallinna kahest kogudusekirikust ning linna tähtsamaid pühakodasid. Kaupmeeste ja meresõitjate kaitsepühakule Nikolausele pühitsetud kirik rajati tõenäoliselt 13. sajandi keskpaigas. Sellest ajast pärit ruudukujulise kooriruumi müürid asuvad praeguse kooriosa all. Sajandi lõpuks lisandusid kirikule kolmelööviline pikihoone, käärkamber koori põhjaküljel ja läänetorni alaosa.

14. sajandil ehitati kiriku põhjaküljele mitu kabelit, sealhulgas praeguse põhjaeeskoja asukohas paiknenud Püha Jüri kabel ja Väike kabel, mis ühendati kahe kõrge kaarava abil põhjalööviga. Torni lõunaküljele püstitati Püha Matteuse kabel.

Niguliste kiriku põhjalik ümberehitus toimus 15. sajandil. 1405.–1420. aastani toimunud ehitustööde käigus said kooriruum ja pikihoone tänaseni säilinud ilme. Vana kooriruumi asemele rajati pikihoonega ühelaiune, polügonaalse lõpmiku ja ümbriskäiguga koor. Kiriku seinu ehitati nii kesk- kui ka külglöövides kõrgemaks ning pikihoone sai basilikaalse ilme. Aastatel 1486–1493 ehitati täielikult ümber Matteuse kabel (alates 17. sajandist nimetatud Antoniuse kabeliks), millest sai avar neljavõlvikuline keskpiilariga ruum.

Niguliste kirik oli keskajal üks linna uhkemaid ja kaunimaid pühakodasid. 16. sajandi alguses oli siin üle kahekümne kõrvalaltari. Tallinna Hansa-aegade hiilgusest ning siinsete kaupmeeste jõukusest kõnelevad hinnalised kunstiteosed, mis telliti Euroopa suurtest kunstikeskustest. Neist tuntumate hulka kuuluvad Lübecki hiliskeskaegsete meistrite Bernt Notke „Surmatants” ja Hermen Rode töökojas valminud suurejooneline peaaltari retaabel, mida võib praeguseni kirikus näha. Tänaseni saab samuti imetleda 16. sajandi alguses kirikule annetatud ligi nelja meetri kõrgust seitsmeharulist põrandalühtrit, mis kuulub maailmas omataoliste seas suurimate hulka.

1520. aastate alguses jõudsid Tallinnasse esimesed evangeelsed jutlustajad. Martin Lutheri algatatud reformatsiooniliikumine sai varakult siinsete linnavõimude toetuse ning alustati kirikuelu ümber¬korraldamist. Niguliste kirikust sai luterlik kogudusekirik. 16. sajandi keskel sai Niguliste luterliku pildiprogrammiga renessanss-stiilis kogudusepingid, millel kujutati Vana ja Uue Testamendi tegelasi. 17. sajandi keskpaigas telliti kirikule koguduserõdud. 1624. aastal annetatud Kristuse elu kujutavate stseenidega kantsel oli üks uhkemaid Eesti alal. Kirikusse maetud jõukate linnakodanike, aadlike ja pastorite auks püstitati seintele epitaafe ja vappepitaafe. 17.–18. sajandil ehitati kiriku põhjaküljele hauakabelid, nende seas Bogislaus von Roseni (1651), Gustav Adolf Clodti (1673) ja Peter August von Holstein-Becki kabel (1773). Püha Jüri kabel ehitati 1670. aastatel ümber põhjaeeskojaks.

Teine maailmasõda sai Niguliste kirikule saatuslikuks. Ettenägelikult alustati juba 1943. aastal kiriku kunstivarade evakueerimist. Sõjapakku jõuti viia vaid osa teostest. 1944. aasta märtsipommitamise ajal sai kirik pommitabamuse ning põlengu käigus hävisid peaaegu kõik kirikusse jäänud esemed. Nii on kaduviku teed läinud Niguliste kiriku kaunis pingistik ja koguduserõdud, sõjatules hävisid ka kantsel ning mitmed uhked epitaafid.

Niguliste kiriku taastamist alustati 1953. aastal. 1984. aastal, ligi kolmkümmend aastat kestnud restaureerimistööde järel, avati muuseum-kontserdisaaliks kohandatud hoone Eesti Kunstimuuseumi filiaalina.