Kumu on Eesti Kunstimuuseumi peahoone ning suurim ja esinduslikem näitusepaik Eestis. Muuseumis saab ülevaate Eesti kunsti eri ajajärkudest – akadeemilisest stiilist modernismini, sovetpopist kaasaegse kunstini. Eraldi vaatamisväärsus on maja moodne arhitektuur.
Täpsem info
Kadrioru kunstimuuseum on ainus varasemale Euroopa ja Vene kunstile pühendatud muuseum Eestis. Vanade meistrite teoste mõtestamine on ka näituste ja haridusprogrammide fookuses. Muuseum asub Kadriorus, Vene tsaari Peeter I jaoks ehitatud barokklossis.
Kadriorus asuv Mikkeli muuseum on pühendatud erakollektsioonide ja kunstikogumise tutvustamisele. Muuseumi püsiväljapaneku moodustab Johannes Mikkeli kogu, vahetuvad näitused toovad publiku ette tänapäevaseid ja ajaloolisi erakollektsioone.
Tallinna vanalinnas asuv Niguliste muuseum on üks väheseid Põhja-Euroopa muuseume, mis paikneb endises sakraalhoones, võimaldades keskaegset ja varauusaegset kirikukunsti esitleda ajaloolises keskkonnas. Muuseumis on hoiul Eesti kõige väärtuslikum ja suurem kirikukunstikogu.
Tallinna vanalinnas asuva Adamson-Ericu muuseumi püsiekspositsioon annab ülevaate ühe mitmekülgsema eesti kunstniku Adamson-Ericu (1902‒1968) loomingust. Lisaks toimub aastas kaks kuni kolm vahetuvat näitust erinevatel teemadel.
Näitus tutvustab Eesti barokiajastu kuulsaima kujuri ning tema kaastööliste rohkem kui kolmesaja aasta tagust loomingut.
Niguliste muuseumi kogu hõlmab kõige silmapaistvamat ja väärtuslikumat osa Eesti kesk- ja varauusaegsest kirikukunstist. Suur osa Niguliste muuseumi kogus asuvaid teoseid pärineb Niguliste kirikust ning on täna välja pandud oma algsetel asukohtadel.
Meistrile pühendatud viieaastase uurimistöö tulemusi ja uusi avastusi vahendab kunstiajaloolane dr. Tiina-Mall Kreem ja Triin Kröönström.
Kirikukunstis põimuvad paljud ühiskonnaelu elemendid: see on seotud nii teoloogia kui ka liturgiaga, nii sotsiaal-kultuuriliste kui ka mitmesuguste subjektiivsete faktoritega, samuti nii arhitektuuri- kui ka kunstiteoreetilise mõjuvälja ja praktikatega. Ettekandes püütakse neid välju ja praktikaid iseloomustada, seostades neid varasema luterliku kirikukunstiga.
Kas küsimusele „Vabameistrid Tallinnas ja Toompeal ‒ olid nad kunstnikud või käsitöölised?“ saab üldse vastata? Ettekandes vaadeldakse allikaid, mis jutustavad 17. sajandi viimasel veerandil Tallinnas ja lähikonnas tegutsenud vabameistritest ning proovitakse vastata küsimusele, mis eristas 17. sajandi kunstnikku käsitöölisest.
Mis on apteegimäärustel pistmist barokk-kunstiga? Aga on küll, sest varauusajal tegelesid kunstitarvetega kauplemisega just peamiselt apteegid.
Ettekanne keskendub barokiaja kunsti, eelkõige polükroomsete puitskulptuuride loomepraktikale. Christian Ackermanni tööde näitel räägitakse, kuidas sünnib üks barokne skulpturaalne teos.
Ettekanne keskendub küsimustele, kuidas kujunes Eestis välja luterlik identiteet ning millised olid 17. sajandi olulisemad teoloogilised voolud, mis mõjutasid meie piirkonna mõttelugu.
Loeng vaatleb luterliku kirikukunsti pildimaailma ja -keelt ning selle arengut 16. ja 17. sajandil. Mille poolest erineb luterlik pildikultuur katoliiklikust? Kuidas muutus ja arenes luterliku kirikukunsti ikonograafia ning milliseks kujunes see 17. sajandi lõpuks?
18.–19. sajandi luterlus moodustas Euroopas eristatava, eelkõige Euroopa saksakeelset ja Põhjamaid puudutava kultuurinähtuse. Luterlusest saab rääkida nii teoloogilisel, kirikuelu kui ka spetsiifiliselt kultuurilisel tasandil, mis kõik olid omavahel tihedalt seotud.
Ettekanne keskendub 18.–19. sajandil Eesti luterlikus kirikuruumis toimunud muutustele, peamiselt altarite ja kantslite ümberkujundamisele ning sealjuures aset leidnud Christian Ackermanni baroksete puunikerduste taaskasutamisele või hävimisele.
Tallinnfest B-A-C-H toob kuulajani ühtkokku 17 erineva sisuga sündmust ja kontserti.
Näitus toob vaatajate ette püha Dymphna altariretaabli, mille umbes 1505. aastal maalis Goossen van der Weyden, kuulsa Madalmaade kunstniku Rogier Van der Weydeni pojapoeg.
