Hõbedast dokumendid. Käsitööliste rippsildid 17.–19. sajandist
Sajandeid tagasi kaasnes käsitöömeistriks saamisega terve rida rituaale. Nende hulka kuulus ka hõberaha või hõbeeseme kinkimine oma organisatsioonile – tsunftile. 17. sajandist alates sai tavaks kinkida tsunftile hõbedast sildike, millele oli graveeritud meistri nimi ning meistriks saamise kuupäev ja aasta. Sildi keskosas kujutati harilikult käsitööala embleemi. Kuna need sildikesed riputati tsunfti tervituspokaali külge, nimetakse neid rippsiltideks. Käsitööliste rippsilte võib neil leiduva kirjaliku ja visuaalse teabe tõttu pidada hõbedast dokumentideks.
Ehkki enamik rippsilte dokumenteerivad meistriks saamist, on neid tsunftile annetatud ka muudel põhjustel, näiteks seoses uue pokaali omandamisega, tsunfti vanema (oldermanni) ametipostini jõudmisega, aga ka tsunfti juubeli või mõne muu tähtsa sündmuse puhul. Rippsildid kajastasid seega tsunfti ajalugu ja moodustasid olulise osa organisatsiooni ja sinna kuuluvate meistrite eneserepresentatsioonist.
Rippsiltide kasutamise traditsioon hääbus järk-järgult 19. sajandi teisel poolel, kui arenes tööstuslik tootmine, tsunftisüsteem lagunes ning käsitööametite rituaalid vajusid tasahilju minevikku. Üksikuid rippsilte on valmistatud veel 20. sajandi alguseski, ent mitte enam üksikisikute auks, vaid mõne ajaloolise sündmuse mälestuseks: näiteks Vene tsaari külaskäik Tallinna 1904. aastal või rätsepate tsunfti 500 aasta juubel 1913. aastal.
Käsitöölisi ühendavad Kanuti gild, Toomgild ja vähesed veel tegutsevad tsunftid suleti 1920. aastal. Nende hõbevara, sealhulgas umbes 400 rippsilti, säilitatakse peamiselt Eesti Kunstimuuseumis ja Tallinna Linnamuuseumis, vähemal määral ka Eesti Ajaloomuuseumis.
Kuraatorid: Anu Mänd, Tarmo Saaret
Kujundaja: Villu Plink
Täname: Eesti Ajaloomuuseum / Estonian History Museum, Tallinna Linnamuuseum / Tallinn City Museum
Käsitöölise rippsilt. 18. sajand. Eesti Kunstimuuseum