Viis unustatud maali
Näitus toob esmakordselt vaatajate ette viis suuremõõtmelist religioosset maali Eesti Kunstimuuseumi kogudest. Pea sajandi unustatud teosed on olnud teadmata nii kunstiajaloolastele kui ka laiemale vaatajaskonnale. Väljapaneku eesmärk on kiht-kihilt avada 17.–18. sajandil loodud teoste päritolu ja saatus. Näitusel esitletud maalid on loodud ja tellitud Eesti pühakodadesse kaunistamaks altarimaalidena peaaltareid, mälestamaks ja meenutamaks epitaafmaalidena kindlaid isikuid või osutamaks moraliseerivate maalidena kristlikele väärtustele ja käitumisreeglitele. Need ei ole lihtsalt pildid seinal, anonüümsed kunstiteosed, vaid oma tähenduse ja lugudega esemed, mis on loodud tellijate soovil, kindlal põhjusel ja konkreetsetesse pühakodadesse. Teostele küsimusi esitades ja vastuseid otsides ning nende konteksti avades leiame inimesed ja lood, kohad ja paigad, mis on maalidega seotud. Samamoodi on tähenduslik, kuidas teosed on leidnud tee oma algsetest asukohtadest muuseumisse. Näituse eesmärk on esile tõsta siinne varauusaegne kunstipärand, osutades sellele, kuivõrd mitmetahuline see on, ning tuues reformatsiooni 500. aastapäeval fookusesse seni teadmata luterlikud teosed.
Viis maali pärinevad erinevatest Eesti paikadest: Vändrast, Türilt, Lääne-Nigulast ja Tallinnast. Need on tellitud ja kingitud pühakodadele aadlike, eesti talupoegade ja linlaste poolt. Harukordne on karjaste kummardamist kujutav epitaafmaal Türi kirikust (1692), mille annetanud eesti talupojad Hans ja Jaan on lasknud pildiraamile maalida ka enda portreed. Nii on esimest korda Eesti vanemas kunstis oma mälestuse igaveseks portreedega jäädvustada lasknud kaks lihtsat talumeest.
Miks meie varauusaegse, luterliku kirikukunsti pärand eristub hiliskeskaegsest? Miks sellest perioodist ei leia siinsetest kirikutest töid tähtsatest kunstikeskustest? Hiliskeskaegse katoliku kirikukunsti tähendus ja kasutus erinesid varauusaegsest luterliku perioodi omast. Kõrvalaltarite kaotamisega pärast reformatsiooni vähenes luterlikus kirikus vajadus altareid kaunistavate piltide järele, altariseinad jäid vaid peaaltarile. Kirikutesse pandi pühakupiltide asemel üles epitaafmaale ja portreid. Kui katoliku perioodil kujutati piltidel nii piiblilugusid ja -tegelasi kui ka pühakuid ja nende legende, siis luterlikus kirikukunstis olid keskmes tegelased ja lood pühakirjast. Martin Lutheri enda soovil peeti altarile sobivaimaks pilditeemaks püha õhtusöömaaega. Selle kõrval kujunes kõige olulisemaks luterlikuks pilditeemaks Kristuse ristisurm.
Uut luterlikku kirikukunsti ja kirikuid hakati muutunud vajadustele kohandama juba 16. sajandil, kuid luterlike altari- ja epitaafmaalide pühakodadele annetamise kõrgaeg jääb 17. sajandi teise poolde ja lõpukümnenditesse. Langusperioodiks on 18. sajand, mil Põhjasõja majanduslike jälgede tagajärjel ehitati vähe uusi kirikuid ja kirikusisustust annetati harva. Hiliskeskajal telliti kirikukunsti sageli suurtest kunstikeskustest, nagu Brugge, Brüssel, Antwerpen ja Lübeck. Varauusaegne, 16.–17. sajandi luterlik kirikukunst Eestis pärineb pea eranditult kohalikelt meistritelt. Põhjused on poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised. Reformatsioonijärgne aeg ehk 16. sajand oli Liivimaal sõdade ajastu ning majanduslikud võimalused kirikukunsti tellimiseks olid väikesed. Samuti ei olnud selleks ka otsest sisulist vajadust, kuna endist pärandit sai kas ümbertehtuna või kohandatuna edasi kasutada. Teisalt toimusid muutused ka kunstiturul ning mitmed senised suured keskused, nagu Lübeck, hääbusid. Eesti- ja Liivimaa linnades töötasid väikesed meisterkonnad, kes katsid siinsete tellijate ja pühakodade vajadused. Kuigi paljud, peamiselt väljastpoolt tulnud meistrid on nimepidi tänaseni teada, on neist vaid üksikud leidnud koha suurte kohalike meistrinimede reas. Näitusel oleva viie maali loojad on veel teadmata.
Näituse pealkirjas olev sõna „unustatud” osutab mäletamisele ja mittemäletamisele, küsides, miks me unustame. Viis maali on olnud ligi sadakond aastat otsekui uinunud. Korda tegemata ja ajast räsituna, saadetud minimaalsest andmestikust kataloogikaardil, ei avanud need teosed oma lugu ega päritolu, vaid ootasid äratamist. Unustatud teosed ei kao, vaid jäävad tähelepanust kõrvale. Näitus tahab need teosed taas üles äratada ning nende loomise aega ja inimesi meelde tuletada.
Näituse kuraator: Merike Kurisoo
Kujundaja: Tuuli Aule
Konservaatorid: Kristina Aas, Marika Mängel, Ingrid Pihelgas (Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskuses), Erle Kaur (Eesti Kunstiakadeemia), Johanna Lamp (Eesti Kunstimuuseum)
Tõlge inglise keelde: Marju Kubre
Keeletoimetajad: Klaire Kolmann (eesti keel), Jennifer Boyd (inglise keel)
Näituse meeskond: Tõnu Narro, Valmar Pappel, Villu Plink, Tarmo Saaret, Stanislav Stepaško, Allan Talu
Täname: Krista Kodres, Aivar Põldvee, Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskus, Overall Eesti AS